Minevik hoiab meid kinni täpselt nii palju, kui me ise hoiame sellest kinni ...
Minevikul on meie elus väga suuroluline tähendus. See on nagu suur arvuti mälu, mis salvestab kogu sinu läbi elatud kogemused, tunded, emotsioonid, mõtted ja pildid endasse ning ühendab selle meie vaimse ja füüsilise maailmaga. Mineviku sündmused mõjutavad meid kõiki, kas vähemal või suuremal määral. Meie hirmud, mida me tunneme ja kogeme, on kõik saanud alguse just mineviku kogemustest. Me ei pruugi neid kõiki isegi mäletada, kuid nad kõik on meisse jätnud mingit laadi jälje. Inimesed mäletavad tihti paremini negatiivseid sündmusi ja olukordi, kui rõõmsaid sündmusi. Ka kõige ebaolulisem sündmus tegelikult võib jääda meid aastateks jälitama ainult tänu sellele negatiivsele emotsioonile, mida ma tol hetkel läbi oma keha tundisme. See kogemus on jätnud meie hinge justkui okka, mida ei suuda inimene oma hingest enam välja kiskuda. Võib olla ei ole see konkreetne sündmus isegi kunagi mingit määravat tähtsust sinu elus mänginud ja suuremaid muutusi sulle tekitanud, kuid puhtalt see emotsioon, mida sa tol hetkel oma füüsilises ja vaimses keha tundsid, jättis tugevad jäljed. Inimene on võimeline tänu sellisele kogemusele isegi kustutama ära oma mälust teatud elu perioodi, etappi või olukorra, et see enda teadvustasandil alla suruda. Nagu oleks lihtsalt tükk tühja maad ja ei midagi. Kuid kohtudes sarnase olukorraga oma tulevikus uuesti, siis tuleb see läbi mingite vaimsete haistingute taaskord pinnale ja tekitab emotsioone ja tundeid, mida inimene ei suuda endale enam selgitada või tõlgendada, miks ta midagi sellist tunneb või kogeb.
Näiteks lapsepõlves kogetud halvad ja kurvad situatsioonid võivad olla kustutanud ära sinu täiskasvanu ikka jõudes ära terve suurema osa sinu lapsepõlvest. Ning isegi kui need ei ole sundinud sind unustama oma lapsepõlve, siis on sellel tugevad mõjutused sinu olevikule ja tulevikule, sest sinu sees on suur hingeline trauma läbi elatud. Näiteks võib esineda naisel, kellel oli lapsena vägivaldne isa, hirm meesterahvaste suhtes, tugev sisemine enesealandus, enesearmastuse puudumine, hirm suhtesse astumise ees või tekkinud endale käitumishäire, mis muudab ta ärrituval hetkel vägivaldseks. Samas aga võib see naine ka otsida ise läbi alateadliku mustri endale domineerivat ja külma meest. Meie minevikus toimuvatel sündmustel on meie elude üle tihti väga tugev ja domineeriv kontroll ning teinekord võib olla tulemuseks väga tõsine häire, paanika või hirm, millega enam inimene iseseisvalt toime ei tule ning vajab kõrvalist abi, et saaks normaalselt oma eluga edasi liikuda, nii nagu seda teevad teised inimesed.
Tegelikult ei ole meil vaja minevikku, et luua omale täisväärtuslik tulevik, selliselt nagu me seda soovime. Kuid siiski on meie alateadvusesse salvestunud mingid negatiivsed kogemused nii sügavale sisse, et on iseseisvalt neist raske vabaneda ning edasiliikumine on teatud mõttes blokeeritud. On küll hea öelda, et ära keskendu oma minevikule vaid keskendu oma tulevikule ja veel parem, kui sa elad tänases päevas ehk olevikus. Kuid kui sinu alateadvusesse on programeeritud tugeva hirmuna mingi negatiivne juhtum, siis olenemata sellest, kui palju me sellest ka ei püüaks vabaneda, siis on sellega teinekord väga raske hakkama saada. Sarnase olukorraga kohtudes tulevikus ja sellega äkki tõtt taas vaadates võib inimene justkui kangestuda ning tunda oma otsaees jälle külma hirmu higi. Kõik need tunded, helid, pildid ja isegi lõhn tuleb teravalt meelde ning ebausaldus ja hirm kasvab.
Kui inimene elab läbi trauma, siis öeldakse, et ta kogeb ”sõnatut hirmu”, mis läbi kogu tema vaimse, kui ka füüsilise keha ning salvestub sellesse. Selle sündmuse emotsionaalne mõju võib segama hakata võimet kogetut sõnadesse panna. Isegi oma kogemuse jagamine teistega muutub raskeks. Ning hiljem “mäletame” me ohtlikke ja hirmutavaid sündmusi oma emotsioonide ja kehaga, sest see aitab meil järgmisel korral ohtu sattudes kiiremini reageerida. Meie keha reageerib enne, kui me jõuame mõelda. Kui juhtub midagi, mis millegagi meenutab varasemat ebaturvalist kogemust, siis isegi kui sa oled hetkel väljaspool ohtu, sinu aju registreerib ohule enne kui nn mõtlev aju jõuab meelde tuletada ja keskenduda tõsiasjale, et nüüd on olukord teine ja sa oled praegu turvalises olukorras. Kui inimesele meenub midagi ilma mälupiltideta või sõnadeta, või kui me ei mäleta üldse mitte midagi, siis ei tundu see nagu minevikumälestus vaid nagu hetke reaalsus.
Siin on võimalik võtta appi hüpnoos, mille kaudu on võimalik minna inimese alateadvusesse, leida see kustutatud sündmus, mis selle olukorra sinus on tekitanud ning siis on võimalik see nö ümber programmeerida.
Jüri Pukman
Näiteks lapsepõlves kogetud halvad ja kurvad situatsioonid võivad olla kustutanud ära sinu täiskasvanu ikka jõudes ära terve suurema osa sinu lapsepõlvest. Ning isegi kui need ei ole sundinud sind unustama oma lapsepõlve, siis on sellel tugevad mõjutused sinu olevikule ja tulevikule, sest sinu sees on suur hingeline trauma läbi elatud. Näiteks võib esineda naisel, kellel oli lapsena vägivaldne isa, hirm meesterahvaste suhtes, tugev sisemine enesealandus, enesearmastuse puudumine, hirm suhtesse astumise ees või tekkinud endale käitumishäire, mis muudab ta ärrituval hetkel vägivaldseks. Samas aga võib see naine ka otsida ise läbi alateadliku mustri endale domineerivat ja külma meest. Meie minevikus toimuvatel sündmustel on meie elude üle tihti väga tugev ja domineeriv kontroll ning teinekord võib olla tulemuseks väga tõsine häire, paanika või hirm, millega enam inimene iseseisvalt toime ei tule ning vajab kõrvalist abi, et saaks normaalselt oma eluga edasi liikuda, nii nagu seda teevad teised inimesed.
Tegelikult ei ole meil vaja minevikku, et luua omale täisväärtuslik tulevik, selliselt nagu me seda soovime. Kuid siiski on meie alateadvusesse salvestunud mingid negatiivsed kogemused nii sügavale sisse, et on iseseisvalt neist raske vabaneda ning edasiliikumine on teatud mõttes blokeeritud. On küll hea öelda, et ära keskendu oma minevikule vaid keskendu oma tulevikule ja veel parem, kui sa elad tänases päevas ehk olevikus. Kuid kui sinu alateadvusesse on programeeritud tugeva hirmuna mingi negatiivne juhtum, siis olenemata sellest, kui palju me sellest ka ei püüaks vabaneda, siis on sellega teinekord väga raske hakkama saada. Sarnase olukorraga kohtudes tulevikus ja sellega äkki tõtt taas vaadates võib inimene justkui kangestuda ning tunda oma otsaees jälle külma hirmu higi. Kõik need tunded, helid, pildid ja isegi lõhn tuleb teravalt meelde ning ebausaldus ja hirm kasvab.
Kui inimene elab läbi trauma, siis öeldakse, et ta kogeb ”sõnatut hirmu”, mis läbi kogu tema vaimse, kui ka füüsilise keha ning salvestub sellesse. Selle sündmuse emotsionaalne mõju võib segama hakata võimet kogetut sõnadesse panna. Isegi oma kogemuse jagamine teistega muutub raskeks. Ning hiljem “mäletame” me ohtlikke ja hirmutavaid sündmusi oma emotsioonide ja kehaga, sest see aitab meil järgmisel korral ohtu sattudes kiiremini reageerida. Meie keha reageerib enne, kui me jõuame mõelda. Kui juhtub midagi, mis millegagi meenutab varasemat ebaturvalist kogemust, siis isegi kui sa oled hetkel väljaspool ohtu, sinu aju registreerib ohule enne kui nn mõtlev aju jõuab meelde tuletada ja keskenduda tõsiasjale, et nüüd on olukord teine ja sa oled praegu turvalises olukorras. Kui inimesele meenub midagi ilma mälupiltideta või sõnadeta, või kui me ei mäleta üldse mitte midagi, siis ei tundu see nagu minevikumälestus vaid nagu hetke reaalsus.
Siin on võimalik võtta appi hüpnoos, mille kaudu on võimalik minna inimese alateadvusesse, leida see kustutatud sündmus, mis selle olukorra sinus on tekitanud ning siis on võimalik see nö ümber programmeerida.
Jüri Pukman
